Tänavune alkoholipoliitika ja aktsiisilangetuse teema tõstatab päevakorda hiljuti ilmunud Hanno Lindpere artikli KPMG Foorumi ajakirjas, kus ta kirjutab poliitilise protsessi ja majandusreeglite vastuoludest.

Meeldib see meile või mitte, aga majandus ja poliitika on omavahel alati seotud ning kõigest sadakond aastat tagasi kutsuti majandusteadust (economics) veel poliitökonoomiaks (political economy). Tänapäeval kipume mööda vaatama majanduse ja poliitika vastastikusest sõltuvusest, unustades, et seesama sõltuvus on tegelikult mõlemale kasulik. Selleks, et kapitalism ja demokraatia saaksid toimida, on tarvis kapitalisti, kes paratamatult tegutseb kasumi nimel.

Kasum kui peamine motivaator

Kasum oli, on ja jääb ettevõtlikele inimestele peamiseks motivaatoriks ning edasiviivaks jõuks. Seda ei suuda muuta poliitilised protsessid või soovunelmad. Klassikalist näidet poliitilise protsessi ja majandusreeglite vastuoludest pakub Eesti aktsiisidüstoopia. Poliitiline protsess ei saa pea peale pöörata majandusreegleid ja mõtlemist – tulemused ja numbrite keel räägivad enda eest.

Globaalsed probleemid

Globaliseerumine on andnud majanduse ja poliitika olemuslikule konfliktile uue mõõtme. Viimase 100 aasta jooksul on maakera rahvastik mitmekordistunud ja lisandunud on viis miljardit inimest. Demograafid ennustavad ühelt poolt, et see kasv jätkub, teisalt näevad pessimistlikumad rahvastikuteadlased tulevikus inimtühja planeeti. Lapsed on kiiresti muutumas kättesaamatuks luksuskaubaks. Nigeerias võib sajandi lõpuks elada 800 miljonit ja Hiinas hoopis 600 miljonit inimest. Või vastupidi.

Lisaks demograafiale ja kliimamuutustele on kolmandaks globaalseks majandusprobleemiks konkurents. Näiteks USA tarbija maksab monopolistlikele telekomidele leibkonna kohta liigsed 500 dollarit aastas, võimaldades ettevõtetele põhjendamatult suuri kasumeid. Ning telekom pole ainus probleem – peaaegu kaks kolmandikku USA tööstusharudest on monopoliseerunud. Majandusreeglitest tuleneva mastaabisäästu ja Google ja Facebook domineerivad globaalset reklaamiturgu ja söövad nõnda Eesti meediaettevõtete kasumit kohalikul turul. Mängureegleid saab võrdsustada mõnevõrra paradoksaalsel kombel ainult Euroopa Liit, sest võitlus globaalse monopolistiga riigi tasemel saab lõppeda vaid viimase kaotusega. Selle näite põhjal mõistame, et ilma poliitilisel protsessil baseeruva regulatsioonita jääb kaotajaks tarbija ning kohalik äri.

Kohalik äri

Kuivõrd kõik Eesti töötajad või kapitalistid ei saa kolida Silicon Valleysse, siis tuleb tunnistada, et imperialistlik majandusprotsess vajab tasakaalustavat jõudu. Eesti riik peab lisaks kohalikele ettevõtetele arvestama regionaalsete, rahvusvaheliste ning globaalsete äride huvidega. Lisandub poliitiline-julgeoleku-inimarengu dimensioon ehk kust läheb piir Euroopa Liidu, NATO ja ÜRO ning Eesti otsustusõiguse vahel. Lõpptulemusena saavad Eesti kasumid ja majanduslik motivatsioon olla vaid meie kohalik vastutus, poliitika ja jurisdiktsioon, kuid teisalt tuleb tunnistada, et üksi me ju hakkama ei saa.

“Kapitalism ilma kapitalistideta on sama kui riik ilma kodaniketa või koolimajad ilma õpilasteta.”

Seda ilmselt võikski meeles pidada nii valimiste kui ka poliitilise protsessi kontekstis laiemalt. Me sõltume üksteisest ja see sõltuvus on mõlemale poolele kasulik.

Loe täispikka artiklit KPMG ajakirjast FOORUM 2019.

Jaga artiklit

Jäta kommentaar